Covid-19 pandeemia mõju peredele: noorte kogemused Eestis
Dagmar Kutsar ja Leena Kurvet-Käosaar
Millal, kaua ja mismoodi te infot kogusite?
2020. aasta novembris toimus Tartu Ülikoolis konverents „Arukas kohanemine koroonaviirusega.“ Konverentsil pidasin ettekande „Eriolukorra argikogemus: hoiakud ja toimetulekustrateegiad“, milles andsin ülevaate 2020. aasta märtsis Eesti Kirjandusmuuseumi poolt välja kuulutatud eriolukorra päevikute kogumisvõistluse tulemustest. Oma ettekandes käsitlesin ka koolilaste saadetud päevikute teemasid ja rõhuasetusi. Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika kaasprofessor Dagmar Kutsar, kelle teadustöö keskendub laste subjektiivse heaolu uurimisele oli koos oma üliõpilastega samuti kogunud andmeid selle kohta, milline on laste vaade eriolukorrale, kuidas nad sellega toime tulevad, millest kõige rohkem puudust tunnevad ja mis meeldib. Meie koostööplaanid hakkasidki hargnema just laste eriolukorra vahenduse pinnalt. Asusime ühiselt tööle artikliga ajakirja Frontiers in Sociology Covid-19 ja pereeluteemalise erinumbri jaoks. 2021 aasta kevad-talvel, kui erinumbri toimetajad olid just artikli teesid vastu võtnud, muutus Eestis olukord koroonarindel radikaalselt. Eesti tõusis nakatumiste arvu poolest maailma tippu ja kuigi eriolukorda uuesti välja ei kuulutatud, suleti uuesti koolid, huviringid, meelelahutus- ja toitlustusasutused, kaubanduskeskused jne. Kui 2020 aasta eriolukorra ajal arvati, et tegemist on ajutise olukorraga, siis uus nakatumistelaine Eestis ja sarnased lained mujal maailmas näitasid, et viirus muudab igapäevast elu tunduvalt ulatuslikumalt ja pikaajalisemalt kui seda algselt arvati. Tekkis vajadus uute andmete järele ning kuigi kogumine oli selles olukorras tugevalt raskendatud, õnnestus Dagmar Kutsaril koos üliõpilastega uurimistöö jätkamiseks vajalikud andmed koguda. Oma ühisartiklis uurisime koolilaste arusaamu ja hakkamasaamist pandeemiaolukorraga nii Eesti Kirjandusmuuseumi eriolukorra päevikute kui lastega tehtud fookusintervjuude põhjal.
Mis on üldised järeldused uuringust?
Meie uuring näitas, et pandeemiaolukord mõjutab laste heaolu mitmel viisil, kuid selle mõju ei tajunud lapsed, eriti 2020 kevadel üksnes negatiivsena. Meie artikkel keskendus kahele vanuserühmale – gümnaasiumiõpilastele ja 6. klassi õpilastele. Mõlema vanuserühma jaoks oli pandeemiaolukorra juures kõige keerulisem see, et katkes tavapärane suhtlus eakaaslastega, nii koolikontekstis kui vabaajategevustes. Laste päevikutest ja intervjuudest tuli välja, et tavapäraste suhtlusviiside äralangemisel ei suutnud sotsiaalmeedia neid asendada või suutis seda mõningal määral. Suhtlemisega oli seotud ka laste ja noorte poolt kõige positiivsemana tajutud muutus – võimalus veeta rohkem aega pereringis koos vanematega ja osaleda ühistegevustes jalutuskäikudest looduses lauamänguõhtute ja ühise söögivalmistamiseni. Meie andmed näitasid seda, et neid lapsi, kelle jaoks pandeemiaolukorrad ühtegi negatiivsena tajutud muutust kaasa ei toonud, peaaegu ei olegi ja et probleemid on omavahel seotud – näiteks mõjutab üksilduse ja äralõigatuse tunne hakkamasaamist koolitööga ja vastupidi.
Mis oli teie jaoks kõige üllatavam tulemus?
Noorema vanuserühma laste puhul olid üllatavad väikesed märgid sellest, kuidas pandeemiaolukord nende elu mõjutab, näiteks väga sagedased kirjeldused unehäiretest. See oli üks uuringu üllatavaid tulemusi, mis ühtlasi osutab vajadusele kõigi vanuserühmade laste vaimse tervisega väga tõsiselt riiklikul tasemele tegeleda. Teisalt tuli esile ka see, et laste subjektiivse heaolu tunne ei sõltu üksüheselt perekonna majanduslikust olukorrast; nii ei tundnud lapsed peredes, kus pere sissetulekud koroona tõttu tunduvalt langenud olid, et nende heaolu oleks sellest kuidagi mõjutatud. Samas tundsid lapsed end majanduslikult hästi kindlustatud peres, kus vanematel oli võimalik endale abiks palgata koduõpetaja-koduabiline väga hästi. Üllatav tulemus oli ka meie laste üldise koroonakogemuse sarnasus teiste maade lastega. Ühelt poolt pandeemiaga kaasnenud positiivsed kogemused, nagu näiteks rohkem aega koos perega ja suuremad võimalused ise oma aega kavandada. Teiselt poolt aga pandeemia negatiivsed mõjutused, näiteks igatsus sõprade järele, mure lähedaste tervise pärast, vaimse tervisega seotud probleemide ilmnemine.
Miks on oluline sellest teemast ka laiemalt rääkida?
Praeguseks on selge, et elame jätkuvalt pandeemiaolukorras ja jätkuvalt mõjutab see mitmel viisil koolilaste elukorraldust, hakkamasaamist ja arusaama maailmast. Kriisiolukorras, kus fookuses on majandustegevuse toetamine ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus võib laste võimaluste piiramine näida hädavajaliku abivahendina. Käesoleva aasta kevadel, kui lapsed olid taas kaugõppel, viis Dagmar Kutsari uurimisrühm läbi kvantitatiivse uurimuse 4.-6. klassi õpilaste hulgas, küsides muuhulgas, kuidas on nende eluga rahulolu muutunud pandeemiaaegse ajaga võrreldes. Selgus, et ligi kaks kolmandikku hindas tagasivaates oma elu väga heaks, pandeemia ajal oli nende osakaal kahanenud 40%le, kusjuures heaolu kahanemine on olnud suurem tüdrukute hulgas. Lapsed ja noored, nagu ka täiskasvanud, on ühiskonna täieõiguslikud liikmed ja on oluline neile tagada vajalikul määral turvaline ja nende vajadustele vastav elukeskkond ka pandeemiaolukorras.
Lisalugemist:
Tutvu ka ajakirjas Universitas Tartuensis ilmunud artikliga “Päevikud peegeldavad eriolukorras hakkamasaamist” või kuula saatesarja “Kuue samba taga” osa, kus Leena Kurvet-Käosaar tutvustas lähemalt, mida kirjutasid inimesed koroonapäevikutesse, kuidas suhtusid noored ja vanad sotsiaalsesse isolatsiooni isiklikus ning avalikus ruumis.