Rektor Toomas Asseri inauguratsioonikõne Tartu Ülikooli aulas 24. augustil 2018.
Austatud Eesti Vabariigi president, austatud ministrid, ekstsellentsid, head kolleegid rektorid, head kolleegid ülikooli nõukogus ja senatis, akadeemilise pere liikmed, daamid ja härrad! Minu üliõpilased!
Alustan siit kõnetoolist oma esimest sõnavõttu Tartu Ülikooli 86. rektorina. Auväärsete eelkäijate eeskujul ja valimistel ülikooliperele antud lubaduste täitmiseks pühendun Tartu Ülikooli ja tema inimeste panuse suurendamisele Eesti ühiskonna arukal juhtimisel.
Tänan kõiki, kes mind toetasid rektori ametisse valimise ajal, ja juba ette tänan ka kõiki teid, kellega koos me selle eelseisva suure töö ette võtame.
Kinnitan, et rektorina järgin alati heasoovliku professor Kuno Kõrge õpetussõnu ülikooliõpingute ajast: „Ascultare disce!“ – õpi kuulatlema, õpi kuulama. Toona tähendas see arstitudengitele südametoone ja hingamiskahinat. Aga see tähendas eelkõige kuulamisoskust, mida aastaid hiljem on vaja olnud. Seda pidasin meeles arstiks õppides, kirurgina töötades ja tulevasi arste õpetades.
Tartu Ülikoolil on olnud palju silmapaistvaid juhte. Ülikooli rajaja Johan Skytte, taasavaja Georg Friedrich Parrot, Eesti rahvusülikooli esimesed juhid Peeter Põld ja minu arstist kolleeg Henrik Koppel täitsid oma ülesandeid suure andumuse ja vilumusega, viies ülikooli uutesse ajastutesse.
Ülikooli uute alguste eeskäijate reas kuulub minu eriline lugupidamine Jüri Kärnerile ja Peeter Tulvistele, kelle juhtimisel kujundati Tartus uuesti Eesti ülikool avatud ja uuendusmeelse akadeemilise kogukonnana.
Ka täna ja homme seisab ülikoolil ees mitmete suurte eesmärkideni jõudmine. Oma tegevusprogrammis lubasin töötada ööpäevaringselt ülikooli heaks.
Lahendust vajavad doktorantidele senisest kohasemate võimaluste loomine oma teadustööle pühendumiseks; karjäärimudeli põhimõtete paikarääkimine ja rakendamine, et meil oleks selged printsiibid meie töötajate väärikaks kohtlemiseks ja ekstsellentsusepüüde õhutamiseks; paremad koostöömudelid teiste ülikoolide, valitsusasutuste, aga ka näiteks raviasutuste kaasamiseks.
Ühiskonda teenime ka sellega, et järjekindlalt ja tõenduspõhiselt selgitame Eesti valitsusele, miks on viimane aeg asuda liikuma ümberjagamismajanduselt teadmuspõhise suunas.
Väikese rahva arengu ja edenemise garantii on koostöö, Eesti vajab koostööd. Minu eesmärk rektorina on mõistlik, argumenteeritud dialoog kõrgkoolide vahel, et kasutada Eesti teaduspotentsiaali parimal võimalikul viisil nii ülikooli sees kui ka Eestis tervikuna, aga ka rahvusvahelises keskkonnas.
Meie igapäevatöö on jätkuvalt suunatud õppetöö sisu ja korralduse täiustamisele, et meie aktiivsed, sihikindlad ja avarapilgulised üliõpilased siirduksid tööellu parima võimaliku pagasiga.
Edu saavutamiseks tuleb seada prioriteete ja keskenduda. Me ei suuda tegeleda kogu elurikkuse ja maailma kõiksusega, kuid see, millega me tegeleme, peab olema tipptasemel ja suunatud tulevikku.
Mõned asjad muutuvad ja arenevad iseenesest, mõned ainult siis, kui me ise selleks midagi teeme. Mina eelistan keskenduda sellele, mis sünnib panusest ja ühisest pingutusest.
21. sajand on suure kiirendusega ajajärk, kus ümbritsev maailm tuleb iga hetkega üha lähemale, ja väike Eesti muutub selle maailmaga üha seotumaks. Tartu Ülikoolil tuleb selles kiirendis liikumiseks muutuda järjest kaalukamaks. Eks me muutume ka – iga uus lõpetaja, iga uus talendikas töötaja, iga teadussaavutus ja rahvusvaheline kontakt lisavad meile kaalukust.
Oleme järjest rahvusvahelisemad nii ülikooli kui ka ülikoolilinnana. Laenan järgmise mõtte meie nõukogu liikmelt ja Uppsala Ülikooli rektorilt Eva Åkessonilt: rahvusülikool, jah, loomulikult, Tartu Ülikool on selle väikse omakeelse riigi keskpunkt ja püsimise garantii! Aga kujutagem end korraks ette kangekaelselt ainult eestikeelsena. Mis ülikool me siis oleksime? Mõelgem sellele ise. Me saame ja peame olema rahvusülikool, ainuke eestikeelne universitas, aga seda nii, et meil on lisaks ka teine püsiv aktiivne töökeel, mis ühendab meid maailmaga.
Rahvusvahelistumine on viimase aasta-pooleteise jooksul saanud meie jaoks täiesti uue tulevikuväljavaate. Me oleme rahvusvahelise tähelepanu, teiste suurepäraste ülikoolide huvi keskpunktis. Meie käest tullakse nõu küsima ja koostööd pakkuma. Siinkohal tuleb avaldada tänu ja lugupidamist ülikooli lahkunud rektorile Volli Kalmule. Volli juhitud ülikool liikus õigel kursil peaaegu kõiges, mida ette võeti, aga just rahvusvahelise positsiooni kindlustamine oli üks tema eesmärke ja nagu täna näeme, siis ka üks suuremaid saavutusi.
Ülikooli rektorina seisan ma selle eest, et ülikooli inimesi väärtustataks, ülikooli juhitaks targalt ja ülikooli mõjukus Eesti arengu eestvedajana kasvaks veelgi. Oma edaspidises töös rektorina tahan ma järgida mõttetera, mis on isiklikul kogemusel kinnitust saanud: „Chirurgus mente prius et oculis agat, quem armata manu“ – „Kirurg toimigu pigem mõistuse ja silmadega kui relvastatud käega (skalpelliga)“. Ka rektorina tõotan olla rektor teie kõigi jaoks, üliõpilased, doktorandid, õppejõud, teadustöötajad ja tugitöötajad.
Aga siiski on kõigist olulisimad tänased ja tulevased üliõpilased. Eesti rahvusülikoolina vastutab Tartu Ülikool pädeva ja hakkaja teadlas- ja haritlaskonna kasvatamise eest nii ülikooli, Eesti kui ka kogu maailma tuleviku hüvanguks.
Nüüdseks on mul olnud eriline au lugeda siinsete sammaste vahel oma ametitõotust kahel eri ajal ja kahes erinevas rollis. 40 aastat tagasi andsin siinsamas ülikooli aulas arstivande kogu eluks ja olen seda vääramatult järginud. Täna lugesin siinsamas Tartu Ülikooli juhiks asudes rektorivande ja kinnitasin selle oma allkirjaga. See vanne on antud kõikidele teile. See on minu jaoks sedavõrd suur ja siduv, et kordan selle siit puldist veel kord üle.
„Asudes täitma oma kohustusi Tartu Ülikooli rektorina, annan vande järgida oma tegevuses Eesti Vabariigi seadusi, Tartu Ülikooli põhikirja ja akadeemilisi tavasid. Tõotan pidada oma ametit väärikalt ja ausalt ning hoolitseda kõige selle eest, mis aitab kaasa ülikooli hüvangule.“
Olen kindel, et Tartu Ülikooli elujõud ja hea käekäik on suur ja siduv eesmärk meile kõigile. Ülikool vajab Eesti arengu eestvedaja olemiseks meie kõigi pühendumist ja koostööd.
Minu ülikoolitunnetus on kujunenud ühe maailma ülikoolide varasema lingua franca, ladina keele toel. Seepärast lõpetan oma sõnavõtu sama akadeemilist komberuumi järgides: Vivat, Crescat, Floreat, Alma Mater Tartuensis in Aetarnum.
Ja päris viimaks luban, et rektoriametis ma ei unusta: pro scientia atque sapientia– [me töötame] teadmise ja tarkuse nimel!
